A-Rühm "Leegion"
Eesti hip-hop on viimase paari aastaga tundmatuseni muutunud. Kui varem oli tegemist pea eranditult underground’iga ja raadios vähemängitud kraamiga (pigem kostis kõrva Mr. Happymani "räpp"), siis Chalice ja eriti Toe Tagi edu on muutnud hip-hopi hüpertrendikaks. Üks esineb etableerunult iseseisvuspäeva vastuvõtul, teine reklaamib Hansapanka veidral kombel kinnitusega "me pappi ei saagi". DJ Critikal on ainus kohalikest hip-hopi isadest, kes bling-blingi voost on seni eemale jäänud. Selle vea parandab ta "Leegioniga", plaadiga, mis hakkab müüma hullul kombel. Ja kasvab iga kuulamisega järjest paremaks.
Critikali kreisid rütmikombinatsioonid, drum’n’bass’ikäigud, maniakaalsed klaverid, DJ Premieri pastišid, kick-ass peohümnid, armutu skrätsimine – siin on kõike ja kuradi tihedalt. Igal juhul on ta võitluses eesti parima produtsendi tiitlile andnud Paul Ojale väärilise vastuse, oma traditsioonilisema, kuid võrdselt andeka hip-hopiga.
Ma kaifin seda, kui mõni lugu on tehtud häbitult cheesy’ks, kui produtsent on andnud maksimumi, et pala keerata nii kuradi isuäratavaks kui veel võimalik – nagu näiteks Dr Dre tegi Gwen Stefani "Rich Girli". Sama jultunult on käitunud Critikal. Laupäevaõhtusel peol kõlas A-Rühma töötlus Ele ja Kaja Kõlari loost "Palmisaar" vähemalt kümme korda ja kõik kohalviibijad nõksusid pidurdamatult kaasa. Sa raisk, milline soojamaa isu tekkis. Kui ma üritaks troopikasse kinnisvara müüa, siis maksaks end segaseks selle loo reklaamiõiguste eest. "Palmisaar" on äärmuslik raadiohitt ning ühtlasi "Leegioni" kõige vähem iseloomustav laul. Seevastu old-skool-biidiga "Hit Y’all" on hullumeelne rusikad-õhku hüppamismusa, USA räppar Grand Agent sobib nagu rusikas silmaauku muidu eestikeelse teksti vahele.
Kohati on seda plaati kuulates tunne, nagu jälgiksid eklektilist sketšishow’d, kus poose, kostüüme ja kõnepruuki vahetatakse kiiremini, kui Peter Ross pikali jõuab kukkuda. Ümberkehastumine on muljetavaldav – mafiooso, luuser, playboy, blingar, ühiskonnakriitik. Genka kruunib tantsupõranda skoorimislooks miksitud "Vaigust gondlis mööda su kuulmekanaleid" poeetiliselt "ma nussin su kõrva...". Kozy muigab rahanõudmisloos "Emm-pee 3 (Karju kaasa)", et "kogu Eesti teab Hansapanga sketši, aga naine sõimas luuseriks ja tööle peksis". Idamaise motiiviga hüpnotiseerib triphopilikuks keeratud üliaeglane "Karma" ja Genka selgitab: "Ikka unistan mammonast lapsest saati ning et naine pärast seksi muutuks õlleks ja pitsaks." Kohati on ka sellist nn egoräppi ("Riimimeistritele"), kuigi noortele kukkedele kohta näidates ja nohikräppi mõnitades, konkreetseid nimesid ei nimetata.
Kui keegi kurdab, et A-Rühm pole "real" või kredibiilne, siis saage üle, tüdrukud! See siin on plahvatuslik, professionaalne, küüniline muusikaline meelelahutus. Parim mis Eestis hetkel võimalik saada. Punkt.
Võib-olla, et plaadi lõpus läheb asi kordamiseks – ehk võinuks Critikal veelgi ülbemalt biite hulluks ära keerata. Ja ausalt öeldes, üks poos, mida A-rühm kogu oma meisterlikkuses hästi välja ei mängi, on patriotism. "Vaba meest ei murra" – koos Metsatölli Markusega – ajas mind laginal naerma, see kukkus oma liigses tõsiduses välja paroodiana.
Muide, huvitav, kaua läheb aega, kuni kargavad välja noored vasakliberaalid, kelle meelest plaat on jube šovinistlik (pannakse litse!) või fašistlik ("issand jumal – Leegion!")? Me? I love it. Imeilusad rütmid ja luulelised tekstid. Rikastagem nende loojad. 9
Autor: Marek Kallin (Eesti Ekspress)
http://www.ekspress.ee/viewdoc/8C4C91850F4638FCC225713E005FE0C8
2006-03-29
